Avasta moemaailma termineid ja sõnavara, nende tähendused aitavad sul moodi paremini mõista.
A-lõikeline – Selle mõiste võttis kasutusele Christian Dior 1950. aastate keskpaigas. Algselt kasutati mõistet A-lõikeline seelikute puhul, mille ülaosa muutis talje väiksemaks ja andis figuurile kena naiseliku kuju. Tänapäeval tähendab see riideid, mis rõhutavad vöökohta ja on alt laienevad. Kui panna rõivad tasasele pinnale, muutub nende kuju A-tähe sarnaseks.
A-lõikeline – Selle termini lõi Christian Dior 1950. aastate keskpaigas. Alguses kasutati seda seelikute puhul, mille ülaosa rõhutas taljet ja andis figuurile elegantse naiseliku silueti. Tänapäeval tähistab see rõivaid, mis rõhutavad vöökohta ja laienevad alt, moodustades laotult A-tähe kuju, kui riided asetada tasasele pinnale.
Kandes A-lõikelisi rõivad saate hästi varjata oma „probleemseid” piirkondi nagu kõht, tuharad ja reied. Selle lõike järgi valmistatud riided on õlgade juures liibuvad, toovad esile rinna ja seejärel hakkavad laienema. On mugavad ja ei pigista.
Boyfriend jeans ehk “poiss-sõbra” teksad on laia ja vaba lõikega teksapüksid. Sageli on need püksid veidi kulunud ja augulised. “Poiss-sõbra” stiil sai alguse naistelt, kes laenasid ja kandsid oma poiss-sõbra riideid. See stiil muutus populaarseks, kui paljud tuntud kaubamärgid hakkasid tootma meeste moest inspireeritud naisteriideid. Idee seisneb selles, et riided säilitavad meeste rõivaste välimuse, kuid on loodud spetsiaalselt naistele ning on kandmisel väga mugavad.
Bleiser on vaba lõikega jakk, mis meenutab ülikonnapintsakut, kuid on vähem ametlik ja mitte nii jäiga ning formaalse stiiliga kui klassikaline ülikond. See sobib hästi igapäevaseks kandmiseks ning selle juurde ei pea tingimata kandma samast kangast või rangelt sobivaid pükse.
Tüüpiliselt on bleiser ühevärviline, sageli kaunistatud stiilsete metallnööpidega. Iseloomulikeks detailideks on plaastritaskud. Paljudel bleiseritel puudub vooder ning need ei ole polsterdatud, mistõttu on need mugavad ja kergemad kanda.
Tänapäeval leidub bleisereid väga erinevates mudelites, värvitoonides ja kangastes. Need võivad olla nii sportlikud kui ka elegantsemad ning sobivad erinevate rõivakombinatsioonidega.
Sageli kasutatakse bleiserit ka vormiriietuse osana, näiteks lennufirmade töötajatel, erakoolides või spordiklubides. Sellistel juhtudel on rinnataskule tavaliselt lisatud ettevõtte või klubi embleem või logo.
Ajalooliselt pärineb bleiser sõjaväerõivastusest ning selle eeskujuks olid Briti meremeeste jakid. Mõiste „bleiser“ muutus populaarseks Briti kolledžite ja klubide vormiriietuse osana. Umbes 1825. aastal kandsid Lady Margaret Boat Club liikmed erksapunaseid jakke, mida hakati nimetama bleiseriteks.
Haaremipüksid on avara lõikega pikad püksid, millel on elastne kumm nii pahkluude kui ka vöökoha juures.
Neil pükstel on pikk ajalugu – algselt olid haaremipüksid väga laiad ja kogupikkuses avarad, meenutades midagi seeliku ja pükste vahepealset. Nende päritolu ulatub Lähis-Itta.
Tänapäevased haaremipüksid said eriti populaarseks 1980. aastate lõpus. Kaasaegsete mudelite valmistamisel kasutatakse vähem kangast, mistõttu ei ole need enam nii kottjad kui traditsioonilised haaremipüksid ning sääreosa kitseneb allapoole.
Haaremipüksid on väga populaarsed tänu oma mugavusele ja heale liikumisvabadusele. Need sobivad kandmiseks nii kodus lõõgastudes, tänaval liikudes kui ka trennis.
Jeggingsid on retuuside sarnased, tihedalt ümber jalgade liibuvad püksid, mis näevad välja nagu teksad.
Materjali järgi jagunevad jeggingsid kahte põhikategooriasse:
- teksariidest valmistatud jeggingsid, millel on taskute ja vöökoha imitatsioon;
- polüestrist ja spandexist valmistatud jeggingsid, mis on pehmed ja väga venivad.
Kuna jeggingsid on valmistatud kergesti hooldatavast materjalist, ei kortsu need eriti. Pesumasinast välja võttes saab neid kohe kanda ning triikimise pärast ei pea muretsema.
Jeggingsid on olnud väga populaarsed alates 2010. aastast ning neid on saadaval erinevates värvitoonides ja stiilides.
Kapripüksid on kolmeveerandpikkuse säärega stiilsed ja mugavad püksid. Mõistet „kapripüksid” kasutatakse ka mudelite kohta, mis on pikemad kui lühikesed püksid ning ulatuvad pahkluuni.
Ajal, mil kapripüksid olid alles uus moesuund, reisis näitlejanna Marilyn Monroe sageli just kapripükstes.
Kapripüksid tõi moodi moelooja Sonja de Lennart 1948. aastal. Pükste nimetus pärineb Itaalia Capri saare järgi, kus need saavutasid suure populaarsuse 1950. aastate lõpus ja 1960. aastate alguses.
Tänapäeval on kapripüksid populaarsed nii naiste kui ka meeste seas. Need sobivad kandmiseks nii vabaajarõivastusena kui ka pidulikel ja ametlikel üritustel.
Kardigan on eest lahtine kudum. Varasemalt olid kardiganidel ees ka lukk või nööbid, tänapäeval need enamasti puuduvad. Kui kudum on eest lahtine, aga sellel on vöö, siis pole see enam kardigan.
Kardigan sai nime Briti armees teeninud krahv James Brudenell Cardigani järgi, kes osales Krimmi sõja ajal Balaclava lahingus. Oletatavasti leiutas Brudenell kardigani pärast seda, kui märkas, et tema mantli sabad olid kogemata kaminas maha põlenud.
Mõiste viitas algselt ainult silmkoelisele varrukateta vestile, kuid aja jooksul laienes see ka muudele rõivatüüpidele. Coco Chanel tunnistatakse naiste kardiganide populariseerijaks, sest talle ei meeldinud, kuidas kitsa kaelusega meeste kampsunid ajasid ta juuksed sassi, kui ta need üle pea tõmbas.
Kardigani seostatakse ka kahekümnendate aastate ja 1930. aastate alguse kolledžikultuuriga ning see on populaarne riietusese tänapäevani.
Maksikleidiks nimetatakse pahkluuni ulatuvat kleiti. Need kleidid on erinevate kaelustega, ülaosast liibuvad ja alt vabalt langevad. Maksikleidid on mugavad ning suvel väga populaarsed. Sõltuvalt mudelist ja lisatud detailidest sobib maksikleiti hästi kanda nii töö- kui ka vabaajarõivana või erinevatel pidulikel üritustel.
Nahkhiirelõikeline – nahkhiire stiilis varruka varasem nimetus oli dolmanvarrukas. Tänapäeval on see pikk varrukas, mis on õlast laiemalt lõigatud, sügavate käeaukudega ja randme suunas kitsenev. Lühikeste varrukate puhul on küünarnukini ulatuvad varrukad avarad ja ilma kitseneva efektita. Laienev varrukas annab tiivalaadse välimuse ning muudab visuaalselt kandja vöökoha väiksemaks. See stiil sobib paljudele kehatüüpidele.
Nahkhiirelõikeline varrukas oli kasutusel juba keskajal, kui Türgi kodanikud kandsid rõivast nimega dolman. Lääne kultuuri jõudis dolman Ungari kaudu 16. sajandil, kus see oli kuni 19. sajandini husaaride ametliku sõjaväevormi osa. Umbes aastatel 1900–1920 oli moetööstuses Kaug-Ida vaimustus ning paljudel varrukatel kasutati dolmanlõiget. Teise maailmasõja järgse kangapuuduse ajal see trend kadus. 1980. aastatel tuli see taas moodi ja on kasutusel tänapäevani.
Retuusid on pöiast kitsad ja liibuvad kuni pahkluuni ulatuvad püksid. Väidetavalt on retuusid pärit 14. sajandi Šotimaalt. Need koosnesid kahest eraldi säärest ning nende kandjateks olid mehed.
- aastal leiutas USA keemik Joseph Shivers spandexi (tuntud ka Lycra nime all). Naiste moetööstus võttis selle uue kanga kiiresti omaks ning juba 1960. aastatel hakati populariseerima õhukesi venivaid pükse, mis on tänapäeval laste ja naiste seas väga populaarsed. Retuuse kantakse nii treeningul kui ka mugava vabaajarõivana. Vähemal määral kasutatakse neid igapäevaselt ka poiste ja meeste seas.
Poelettidelt võib leida retuuse ka lühikeste ja kolmveerandpikkustena. Lisaks erinevatele pikkustele valmistatakse neid eri kangastest, näiteks puuvillast, bambusest ja erinevatest segukangastest.
Särkkleit on kergest kangast naiste kleit, mis laenab detaile meeste päevasärgilt. Sellele on iseloomulikud kraega kaelus, nööpkinnis ning sageli mansettidega varrukad. Vabalt langeva lõike ja erinevate pikkuste tõttu sobib särkkleit paljudele kehatüüpidele.
Särkkleidid said populaarseks 20. sajandi alguses ning peegeldasid naiste moe muutumist mugavamaks ja praktilisemaks. Need olid osa laiemast suunast, mis vähendas korsettide tähtsust igapäevarõivastuses. Puuvillased ja muud mitteametlikud särkkleitide variandid muutusid alates 1950. aastatest paljude naiste garderoobi põhiosaks.